Matus

Matusetalituse korraldamisel on kõige parem alustada õpetajale helistamisega.
Peetri koguduse õpetaja telefon on +372 53 94 57 71

(Alloleva teksti koostamisel on kasutatud materjale EELK kodulehelt)

Kui hinges on raske
Kirikuõpetajat nimetatakse ka hingekarjaseks. See tähendab, et kirikuõpetaja üks tähtis tööülesanne on hingehoid. Keegi ei pea kartma, et vaimulikul ei ole tema jaoks aega või et tehakse oma muredega talle asjatut tüli. Olgu siis tegu isiklike küsimustega või probleemidega peres, sõprade keskel, töökaaslastega – igal inimesel on õigus tulla vaimuliku juurde oma muredest rääkima ja nõu küsima.
Kirikuõpetajal ei ole kõiki valmisvastuseid. Tal ei ole ka kõiki neid teadmisi, mis on psühholoogil või terapeudil. Aga tal on kasutada abivahend, mida sõber või psühholoog ei saa kasutada. Kirikuõpetajal on võtmete meelevald. See tähendab Jeesuse Kristuse poolt kirikule ja konkreetselt vaimulikele antud volitust inimest ära kuulata ja neid Jumala nimel trööstida, kinnitada ja pattudest vabastada. See hingehoiutöö vorm on piht.
Kirikuõpetajal on pihisaladuse pidamise kohustus. Seda, mida inimene on pihil vaimuliku ees tunnistanud, ei ole vaimulikul õigust kellelegi edasi rääkida. Asi jääb vaid pihilise, Jumala ja vaimuliku vahele.

Matus
Kiriklik matusetalitus võib eri paikkondades toimuda mitmesugusel kombel. Linnas toimub lahkunu ärasaatmine tavaliselt kirikus või kalmistu kabelis, kust minnakse otse hauale. Maal, kus vanad tavad on ehedamalt säilinud ja kodused tingimusedki avaramad, alustatakse sageli matust vaimuliku talitusega lahkunu kodus. Sealt minnakse edasi kirikusse, kus toimub matusejumalateenistus, ja alles siis surnuaiale.
Matus ona aga veelgi pikem tegevusteahel, mis algab juba inimese surivoodil tema ettevalmistamisega surmaks. Me kõik sureme kord ja surm on üks loomulik osa meie elust. Üha sagedamini võtab surm inimesi liiklusavariide või muude õnnetuste läbi, küsimata vanust, sugu ega positsiooni. Piibel õpetab olema igal ajal valmis surema ja väärtustama iga elatud hetke kui silmapilku, mis võib osutuda viimaseks.

Sellegipoolest ei ela kristlane alalises surmahirmus. Vastupidi, Kristuse surm ja ülestõusmine on andnud elule uue perspektiivi. Apostel Paulus väljendab seda ilmekalt: “Kui me elame, siis elame Issandale, ja kui me sureme, siis sureme Issandale. Kas me nüüd elame või sureme – me oleme Issanda päralt. Selleks on ju Kristus surnud ja saanud jälle elavaks, et ta oleks nii surnute kui elavate Issand.” (Rm 14:8-9)

Kõiki matusega seotud tegevusi, tavasid ja vaimulikke talitusi ühendavad märksõnad: armastus, austus, tänulikkus. Matus on armastustegu: iga inimelu on Jumala kink ning iga lahkunu on väärt, et ta asetatakse korralikult ja pühalikult maamulda. Matus on armastustegu ka lahkunu omaste ja kõigi matuseliste suhtes, kes vajavad lohutust ja tuge surma tõsiasja tunnistamiseks, lootuse ja ülestõusmisusu tugevdamist.

Tänapäeva kiirele elutempole vaatamata tuleks leida võimalusi olla surija juures. Loomulik on kutsuda kirikuõpetaja, kes võib pihti vastu võtta ja armulauda jagada.

Hingeheitnut lastakse oma asemel mõned tunnid lebada ja alles seejärel seatakse ta valmis puusärki panekuks. Ka lahkunu puusärki asetamisel on võimalik pidada vaimulik talitus ja puusärk pühitseda. Tänapäeval on seda talitust peetud hingehoidliku palvusena hiljem, kui lahkunu on juba puusärgis, või vahetult ühenduses matusetalitusega.

Matusetalituse põhielemendid on palve, piiblilugemine ja laul. Matusetalituse haripunktiks on mulla puusärgile heitmine, mil õpetaja nimetab lahkunu nime ja ütleb saatesõna: “Mullast oled sina võetud. Mullaks pead sina saama. Mullast äratab sind Issand Jeesus Kristus viimsel päeval jälle üles.” Selle toiminguga tuletatakse meelde inimese kaduvust – ta on põrm. Kolmekordne mulla heitmine ja puusärgi üle tehtav ristimärk tunnistab Jumalast, kes on surma võitnud ning andnud ülestõusmise lootuse. Põhja-Eestis ja osalt ka Lääne- ja Kesk- Eestis on säilinud komme mullapanekut toimetada kirikus. Lõuna-Eestis toimub mullapanek enamasti aga haual.

Pärast vaimuliku talituse lõppu viskavad ka matuselised hauda kolm peotäit mulda, millega inimesed sümboolselt osalevad haua kinniajamises.

Kristliku tava kohaselt ehitakse hauakääbas pärgade ja lilledega. Sageli juhtub, et lahkunu omaksed, sõbrad ja töökaaslased kohtuvad alles matustel. Sellepärast võiksid pärja või lillede hauale asetajad öelda lühikese järelehüüde. Piisab sellestki, et loetakse pärjalindile kirjutatud tekst kui kaastundeavaldus ette. See loob matusele osaduslikkust. Sama eesmärki kannab ka peielaud, kus on võimalik rääkida isiklikest mälestustest ja üksteist leinas toetada.