Kirik ja akad. organisatsioonid

Akadeemilisse üliõpilasorganisatsiooni kuulumine on olnud Tartus haritlaseks saamise ja olemise iseenesestmõistetav osa.
Ärkamisajastu -, Eesti Wabariigi aegsed -, paguluses tegutsenud – ja ka okupatsiooni tingimustes vaimulikuna teeninud kirikuõpetajad kuulusid üldjuhul kõik mõne auväärse tudengiorganisatsiooni vilistlaskogusse. Tänapäeval see kahjuks nii ei ole. On kahju, et vaimulikkond on kaugenenud elukestvat sidet pidavatest üliõpilasorganisatsioonidest. Ollakse vastastikusest toest ilma jäänud. Seni oma teoloogidest liikmete iseenesestmõistetava olemasolu tõttu kirikut väga toetanud ja hinnanud korporatsioonidesse ning seltsidesse tungib kirikukauge noore põlvkonna peale kasvades jõuliselt sisse ilmalik-maailma keskne eluhoiak. Vaimsus ja sellest kantud vaimustus on lahjenenud. Kiriku ja korporatsioonide omavahelistesse suhetesse on tekkimas ja on juba tekkinud eelarvamused.

Tartu Peetri kiriku õpetajad esindavad kolme auväärset Eesti üliõpilasorganisatsiooni.

Tartu Peetri Koguduse õpetajate akadeemiline kuuluvus:

Eesti Üliõpilaste Selts
Wilhelm Gottfried Eisenschmidt   (asutajaliige)
Gustav Julius Rutopõld
Jaak Taul
August Janni

Korporatsioon Fraternitas Estica
Arnold Kristjan Laur      ( asutajaliige, esimene esimees)
Jaan Treumann               (asutajaliige, auvilistlane)                        
Jaan Muru

Korporatsioon Fraternitas Liviensis
Ants Tooming   (Tallinna konvendi taasasutaja liige)

On huvitav, et koguduse pihtkondadeks jagunemise perioodil kuulusid kõik esimese pihtkonna õpetajad Eesti Üliõpilaste Seltsi ja teise pihtkonna õpetajad korporatsiooni Fraternitas Estica.

Eesti Üliõpilaste Selts

Värvid: SININE-MUST-VALGE
Lipukiri: CARPE DIEM (kasuta päeva)
FORTITER IN RE, SUAVITER IN MODO (põhimõttes kindel, käitumises tagasihoidlik)

Eesti Üliõpilaste Selts on 1870. aastal asutatud üliõpilasorganisatsioon.

7. aprill 1870 EÜSi asutamispäev. Esimene “Kalevipoja õhtu” Andreas Kurrikoffi korteris. Kokku tulevad 5 eesti üliõpilast ja 3 silmapaistvat eesti soost tartlast (Andreas Kurrikoff, Heinrich Rosenthal, Gustav Treffner, Hugo Treffner, Martin Wühner, Jakob Hurt, Wilhelm Eisenschmidt /Tartu Peetri koguduse õpetaja/ ja Johann Voldemar Jannsen). Otsustatakse kord nädalas koos käia, “Kalevipoega” lugeda ning ennast eesti keele ja kultuuri alal harida.

1873  muudetakse EÜS sõpruskonnast eestseisuse ja kindla liikmestaatusega ühinguks. Võetakse vastu 8 uut liiget, valitakse ametnikud ja pannakse kirja põhimõtted. Seltsi nimeks võetakse “Vironia”.

Seltsi baasil otsustatakse 4. juunil 1881 asutada korporatsioon “Vironia” ja taotleda üliõpilaskonna poolametliku esinduskogu, saksa korporatsioonide koostöökogu Chargiertenconvent’i (Ch!C!) tunnustust.

29. september 1881  asutatava korporatsiooni värvideks valitakse sinine, must ja valge.

7. aprill 1882 
Baltisaksa korporatsioonide vastuseisus eesti korporatsiooni asutamisele pettunud Aleksander Mõttus paneb pähe sini-must-valge värvimütsi ja sõidab voorimehel läbi linna, rikkudes Tartu üliõpilaskonnas kehtivat reeglit, mille kohaselt tohivad avalikult värve kanda ainult Ch!C! poolt tunnustatud korporatsioonide liikmed. Baltisaksa korporatsioonide liikmed peavad voorimehe kinni, võtavad A. Mõttuselt värvimütsi ära ning tallavad selle Livonia konvendikorteris jalge alla. Ülikooli kohus karistab intsidendis osalenud baltisaksa korporatsioonide liikmeid kartseriga. A. Mõttus heidetakse ülikoolist välja ja jätkab õpinguid Peterburis.
Sellest sündmusest peale EÜS-i värve üldjuhul avalikult ei kanta.

3. juuni 1882  otsustatakse korporatsiooni asutamisest loobuda. Loobumise põhjuseks on baltisaksa korporatsioonide vastuseis, samuti korporatsiooni asutamiseks nõutava liikmete arvu (30) puudumine.

16. veebruar 1883   Tartu Ülikooli rektor E. G. von Wahl registreerib Eesti Üliõpilaste Seltsi 1868. a üliõpilasreeglite alusel teadusliku üliõpilasseltsina (literärisch-wissenschaftlicher Verein) nime all Verein Studierender Esten. Seltsi asutamiskuupäevaks võetakse 7. aprill , värvideks sinine, must ja valge. Värve avalikult ei kanta, sest need ei ole Ch!C! poolt tunnustatud.

Nimi “Eesti Üliõpilaste Selts” võeti kasutusele 1883. aastal, kui EÜS selle nime all registreeriti Tartu Ülikooli juures teaduslik-kultuurilise seltsina. Tol ajal peale EÜSi teisi eesti üliõpilasorganisatsioone polnud ja sellise nime valik oli põhjendatud. Pärast EÜS “Põhjala” asutamist 1884. aastal Peterburis, korporatsioon Vironia asutamist 1900. aastal Riias ja korporatsioon Fraternitas Estica asutamist 1907. aastal Tartus ei olnud EÜS enam ainus eesti üliõpilasorganisatsioon. EÜS ei ole  kunagi seadnud eesmärgiks kõigi eesti üliõpilaste ühendamist oma liikmeskonnas. Nimetatud asjaoludele vaatamata ei ole EÜS tarvilikuks pidanud oma nime muutmist.

4. juuni 1884 sini-must-valge lipu pühitsemine Otepääl vilistlane Rudolf Kallase poolt.
Päeva loetakse ka eesti sini-must-valge rahvuslipu sünnipäevaks. 

EÜS tegutses 1870-1940 Tartus. 1940. aastal, pärast Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt, suleti kõik üliõpilasorganisatsioonid. EÜS jätkas tegevust põranda all. Alates 1945. aastast tegutses EÜS avalikult paguluses (Rootsis, Saksamaal, Austraalias, Inglismaal, Kanadas, USAs ja Argentiinas). 1988. aastal taastati Eesti Üliõpilaste Selts Tartus. 

Eesti Üliõpilaste Selts on üliõpilasorganisatsioon, mille liikmeteks saavad olla eesti soost meesüliõpilased. Kuni 1936. aastani olid EÜSi liikmed eranditult Tartu Ülikooli üliõpilased, alates 1936. aastast võeti liikmeks ka Tallinna Tehnikaülikooli üliõpilasi. Paguluses võetakse liikmeks erinevate ülikoolide ja kõrgkoolide üliõpilasi. Tänapäeval võetakse EÜSi liikmeteks Eestis kõigi registreeritud ülikoolide ja kõrgkoolide üliõpilasi välja arvatud rakenduskõrgkoolid. 

EÜS on eluaegse liikmeksoleku põhimõttega organisatsioon. Ülikooli lõpetanud või ülikoolist lahkunud EÜSi liikmed on EÜSi vilistlased.

EÜS-i on kuulunud suurem osa eesti kirikuõpetajatest, nende seas 2 piiskoppi ja 5 peapiiskoppi.
EÜS-i vilistlaskoguga on peale Eesti taasiseseisvumist koopteerumise korras liitunud 5 EELK Usuteaduse Instituudis õppinud vaimulikku.
Peale usuteaduskonna taasavamist Tartu Ülikoolis 1991. aastal, pole EELK pastoraalseminari tulnud ühtegi teoloogiaüliõpilast, kes oleks lõpetanud TÜ usuteaduskonna ja kelle akadeemiline kuuluvus oleks seotud EÜS-iga.

Tänasel päeval kuulub EÜS-i  ülemaailmselt 13 EELK vaimulikku, kellest 6 tegutseb Eestis.

Vaimulikus seisuses EÜS- lased.
Albert-Enno  Aaviksaar, Ralf Alasoo, Hogo Annast, Christop Wilhelm Beermann,Jaan Bergmann, Friedrich Ederberg, Wilhelm Gotfried   Eisenschmidt, Heiner Erendi, Edgar Heinsoo, Johannes Hiiemets, Jakob Hurt, William Ilves, Ingo Tiit Jaagu, Jakob Jalajas, August Janni,  Walter Johanson, Jaan Järve, Ferdinand Jakob Jürgenson, Michael Jürmann, Peeter Kaldur, Rudolf Kallas, Aleksander Leon Richard Kapp, Johann Keerig, Arnold Kerem, Elmar Max Kikkas, Jüri Kimmel, Rudolf Kiviranna, August Kivisikk, Einar Hilarius Kiviste, Georg Koik, Jüri Kristian, Jakob Kukk, Gustav Kutsar, Herbert Kuurme, Artur Kõdar, Alfred Kõiv, Endel Kõpp, Johan Kõpp, Elmar Kõrv, Eduard Kägi, Heino Laaneots, Edmund Laansalu, Jaan Lattik, Johannes Oskar Lauri, Johannes Laurson, Adalbert Lesta, Joosep Liiv, Martin Lipp, Kaarel Lipping, Hans Henning Lüdig, Johannes Maide, Jaan Maior, Tõnu Markus, Jüri Martenson, Heino Nurk, Jaan Nuudi, Tõnis Nõmmik, Martin Ots, Aldur Parts, Elmar Petersoo, Udo Petersoo, Gustav Piir, Udo Plank, Gustav Punga, Jaak Reesalu, Agu Põld, Harald Wilhelm Põld, Peeter Põld, Voldemar Hugo Pärno, Hugo Bernhard Rahamägi, Aleksander Raudkepp, Juhan Reidak, Willem Reimann, Alfred Rosenberg, Gustav Julius Rutopõld, Evald Saag,  Kurt Saarse, Vello Salo, Olaf Sild, Jüri Stepanov, Peeter Särgava, Voldemar Takkel, Otto Tallinn, Theodor Tallmeister, Harald Tammur, Andres Taul, Jaak Taul, Lembit Tedder, Martin Terasmaa, Ruben Terras, Johann Tischler, Villem Tubin, Adolph Undritz, Johannes Uustal, Valter Vaasa, Thomas Vaga, Jaak Valk, Peeter Vanker, Theodor Varblane, Jaak Varik, Konrad Veem, Kustav Viise, Valter Viks, Arthur Võõbus.

Korporatsioon Fraternitas Estica

Värvid: SININE-ROHELINE-VALGE
Lipukiri: TEOS ÕIGLANE JA VAHVAS, USTAV SULLE EESTI RAHVAS

9. mail 1907 astus korporatsioon Fraternitas Estica avalikkuse ette.
Pidulikul ülesastumise päeval sõitsid asutatava korporatsiooni eestseisuse liikmed 3-mehelises koosseisus ülikooli rektori juurde ja asetasid tema juuresolekul esimest korda avalikult sini-rohelise-valge värvikatte pähe.
Need mehed olid:
Arnold Laur, theol., esimees
Karl Ploom, theol., abiesimees
Jaan Treumann, theol., kirjatoimetaja

Nad tulid tagasi konvendi korterisse, mille akendest neid tulemas nähes kostsid juba hüüded: tulevad! värvides!
Oldi ju varemalt mitmel puhul tuldud tagasi “mustalt”, kuna taotlused eesti korporatsiooni loomiseks olid jäänud kinnitamata. Rõõmuläikega silmis ootasid teised tartu kogunenud kaasvõitlejad ja vilistlased. Eestseisus andis esimesena tõotuse korporatsiooni vapi all …
Album “Eesti Korporatsioonide Liit 50”  Toronto 1966

Korporatsioon Fraternitas Estica lugu on seotud EÜS-i looga ja algab juba sellest, kui aastal 1870 alguse saanud „Kalevipoja õhtutest“ kasvas välja mõte asutada eesti soost üliõpilastest koosnev korporatsioon. Esimene katse tehti aastal 1881 seni omavahel kasutatud nime „Vironia” all. Värvideks valiti sinine-must-valge. Balti-saksa korporatsioonide koostöökogu Chargierter Convent seisis aga selle vastu ja luba ametlikult tegutseda ei saadud. „Vironia” tegevuse legaliseerimiseks registreeriti aastal 1883 hoopis „Verein studierender Esten” (Eesti Üliõpilaste Selts), kinnitatuna ülikooli poolt kui teaduslik ühing. See aga tähendas seda, et „Vironia” liikmed ei võinud avalikult kanda oma värve (sinist, musta ja valget), kuna need polnud Ch!C! poolt tunnustatud.

Järgmine katse tehti aastal 1890 kui taotleti luba asutada korporatsioon Fraternitas Viliensis. Sel korral saadi küll Ch!C! nõusolek, kuid seekord jättis vene keskvõimu esindaja õppekonna kuraator Lairovsky uue korporatsiooni kinnitamata. Ametlikult „Fraternitas Viliensis” lõpetas oma tegevuse otsustades 1) et „Fraternitas Viliensise“ liikmetel ei ole midagi selle vastu, kui „Eesti Üliõpilaste Selts oma sisemises elus kasutab „Fraternitas Viliensise” embleeme“ ja 2) et „Fraternitas Viliensise.“ liikmed „jätavad Eesti Üliõpilaste Seltsi liikmetele õiguse end tulevikus „Fraternitas Viliensisena” rekonstrueerida“. Tegelikult elas „Fraternitas Viliensis” edasi EÜS-i nime all. Muudatus toimus sajandivahetusel kui EÜS-i koosoleku enamus hääletas maha ettepanekud ametlikult üles astuda korporatsioonina või lubada EÜS-i raamides osa liikmete poolt ametliku korporatsiooni asutamine.

Korporatiivse mõtte pooldajate hulgas paistsid eriti silma Aleksander Paldrock ja Heinrich Rosenthal. Kui selgus, et EÜS-i raames korporatsiooni asutamine pole võimalik, otsustati aastal 1904 lahkuda ja luua oma organisatsioon.

Alguses püüti üles astuda „Aestia“ nime all, kuid korporatsiooni põhikirja kinnitamine venis. Hiljem muudeti nimi ajaloolistel kaalutlustel „Fraternitas Esticaks“. 1906 esitati Tartu Ülikooli rektorile palvekiri uus korporatsiooni asutamiseks, ning viimaks aprillis 1907. aastal see ka rahuldati.

Jõuluvaheajal kutsutakse mõned asutatava korp-i liikmed rektori juurde ja lastakse neid põhikirjale lisada juurde uus — korp-i värve sisaldav paragrahv. Kuna asi on kiire, siis otsustatakse omapead korp-i värvidena esitada sinine-roheline-valge ja neid juhtumil, kui teised kaasvõitlejad valitud värvidega pole rahul, pärast põhikirjas lasta parandada. Kuid 11. veebruaril 1907. a. kinnitatakse need värvid üldkoosoleku poolt peaaegu ühel häälel korp. „Fraternitas Estica“ värvideks.

Korporatsioon Fraternitas Estica on esimene Tartus asutatud eestlaste korporatsioon. Vennaskond on kasvanud võimsaks, auväärseks ja tegusaks organisatsiooniniks ning tähistab 2012 aasta mais oma 105. aastapäeva

Korporatsiooni on läbi kogu tegutsemise aja kuulunud 19 EELK vaimulikku, kellest kolm on olnud Tartu Peetri koguduse õpetajateks. Täna teenib EELK- s kirikuõpetajana üks frater esticus.

Korp! Fraternitas Estica on pidanud Peetri kirikut oma organisatsiooni kodukirikuks.

Kirikuõpetajad, frater esticused:
Rudolf Hurt, Julius Juhkental, Kalle Kadakas, Aleksander Kapp (auvil!), Johan Keerig, Jüri Kristian, Arnold Laur, Jaan Muru, Otmar Pello, Gustav Punga, Elmar Pähn, Olaf Sild (auvil!), Friedrich Stockholm (auvil!) , Jaan Treumann (auvil!), Lembit Ulp, Villem Uuspuu, Aksel Erich Vooremaa.

Korporatsioon Fraternitas Liviensis

Värvid: VIOLETT-ROHELINE-VALGE
Lipukiri: VENDLUS, AUSUS, HOOLSUS!

Korporatsioon Fraternitas Liviensis on eesti soost meesüliõpilasi ühendav organisatsioon, koondades üliõpilasi ja vilistlasi igas vanuses. Üliõpilased on koorporatsioonis koondunud kahte tegevkonventi, vastavalt Tartus ja Tallinnas. Pärast üliõpilaspõlve koondab liikmeid vilistlaskogu. Korporatsioon Fraternitas Liviensis on eluaegse liikmeksoleku põhimõttega organisatsioon.

Korporatsiooni Fraternitas Liviensis liikmeteks on tänapäeval ligikaudu 200 eesti meest üle maailma. Põhiline ja aktiivne tegevus toimub Eestis, kuid vilistlaskogu koondised tegutsevad ka USAs ja Kanadas. Liviensis’ed omavad konvendikortereid Tartus Jakobi mäel ja Tallinnas Kadriorus. Korporatsioon tegutseb aktiivselt noorte tudengite arendamisel, nii akadeemiliste kui ka lihtsalt seltskondlike ürituste korraldamisel. Koostöö on tihe teiste üliõpilasorganisatsioonidega Eestis ja ka naabermaade tudengiorganisatsioonidega: 1935. aastal sõlmiti sõprusleping Helsingis tegutseva üliõpilasorganisatsiooniga Keskisuomalainen Osakunta, 1993. a. sõlmiti kartell-leping Riias tegutseva korporatsiooniga Fraternitas Livonica ja 1995. a. Jelgavas (Läti) tegutseva korporatsiooniga Ventonia.

Fraternitas Liviensis loodi 28. jaanuaril 1918, kuu aega enne Eesti Vabariigi väljakuulutamist Asutajaks olid seitse farmaatsiateaduse tudengit ja kahekümne aastaga kasvas see ca 300-liikmeliseks, muutudes arvestatavaks ja omanäoliseks organisatsiooniks teiste omaaegsete korporatsioonide kõrval. Eesmärk oli esialgu koondada oma eriala (farmaatsiateaduse) tudengeid ja arendada tulevaste kolleegidega tihedaid suhteid korporatiivses vormis. Üsna pea sai selgeks, et erialakeskne organisatsioon ei suuda kasvada vajalikul määral, liikmelisuse taotlejaid oli  ka teistest teaduskondadest. Nii muudeti 1925. aastal Fraternitas Liviensis üldilmeliseks ehk lubati liikmeteks kõikide erialade meestudengeid. Sellele järgnes liitumine Eesti Korporatsioonide Liiduga 1930. aastal.

Kui Tallinnas avati Tallinna Tehnikaülikool ja Tartus õppinud tehnikateaduskonna tudengid sinna läksid, asutati 1936. a. Tallinnas Fraternitas Liviensise osakond. Kahjuks 1940. aastal keelustati korporatsioonide tegevus Eestis. Varad peideti vilistlaste kodudesse või anti hoiule muuseumitesse. Liviensis’te (nagu ka kõikide teiste Eesti üliõpilasorganisatsioonide) aktiivne tegevus pidi jätkuma eksiilis või varjatult Eestis. 50 aastat hoidsid endised tudengid Eestis ja välismaal Fraternitas Liviensise traditsioone, et 1988. aastal need edastada noortele tudengitele Tartus, kes soovisid taastada korporatsiooni Fraternitas Liviensis tegevuse. 29. detsembril 1988 peeti taasasutamiskoosolek Tartus ja pool aastat hiljem (6. mai 1989) taastati tegevus ka Tallinnas.

Korporatsioon on loomult kinnine organisatsioon ja keskendub eelkõige oma liikmetele. Iganädalased kolleegiumid noorliikmete arendamiseks, ühised arutelud erinevate erialade tudengite ja vilistlaste vahel, üksteise vaimne ja moraalne toetamine on korporatsiooni peamiseks tegevuseks. Korporatsiooni eesmärk tänapäeval on sama mis 1918. aastal – arendada noortest tudengitest täisväärtuslikud, edasipüüdlikud ja head mehed ning kodanikud. Sellise tegevuse tulemuseks on liikmed, kes on ühiskonnas aktiivsed teadlased, kultuuriinimesed, riigivalitsejad ja ka äriinimesed. See ongi frater liviensis’te suurim panus nii Eesti riigi ja ühiskonna arengusse.

Kuni aastani 1940 kuulus sellesse organisatsiooni enamus eesti  proviisoritest- apteegiomanikest.
Sellesse korporatsiooni on kuulunud 17 EELK vaimulikku ja korporatsioonist on võrsunud  üks EELK peapiiskop.

Täna kuulub korporatsiooni Fraternitas Liviensis viis EELK vaimulikku.

Kirikuõpetajad frater liviensised:
Boris Aareandi, Juhan Avara-Eggel, August Eduard Ein, August Jakobson, Eduard Kalda, Tõnis Kark, Oskar Kodres, Jaan Konsin, Konstantin Kütt, Valdo Lust, Allan Praats, August Raidur, Juhan Suurkivi, Marko Tiirmaa, Alfred Tooming, Ants Tooming, Rudolf Troost.

Eesti taasiseseisvumiseelsel perioodil, aastatel 1988 -1991 toimusid Tartus kõik olulisemad rahvuslikud ühisüritused Peetri kirikuga seotult. Väga palju toimus kirikus organisatsioonide taasasutamise tänujumalateenistusi ja lippude õnnistamistalitusi.

1.detsembril 1988 palus Peetri kirikus õnnistust oma ettevõtmisele, pühitses lipu  ja taasasutas organisatsiooni tegevuse Eesti Üliõpilaste Selts.  EÜS-i avaliku tegevuse taasjätkajate seas oli väga palju noori vabadusvõitlejaid, praeguse aja tuntud avaliku elu tegelasi.

EÜS- i uue lipu pühitses Põltsamaa koguduse õpetaja EÜS-i vilistlane praost Herbert Kuurme. Teenistusel teenisid kaasa ka kõik teised toona elus olnud EÜS-i vilistlastest EELK vaimulikud
Otto Tallinn, Harald Tammur, Jaan Maior, Valter Vaasa, Martin Terasmaa ja Evald Saag.

Seda jumalateenistust saab ka vaadata internetist: Eesti Üliõpilaste Seltsi taastamisüritused – Tartu Ülikooli Televisioon

1989. aastal pühitsesid Peetri kirikus oma lipud paljud akadeemilised üliõpilasorganisatsioonid:

6. mail 1989 pühitseti Peetri kirikus korporatsiooni Fraternitas Estica sinine-roheline-valge lipp (pühitsejaks Keila koguduse õpetaja R. Kannukene)
12. mail 1989 pühitseti Peetri kirikus korporatsiooni Sakala sinine-violett-valge lipp (pühitsejaks Peetri koguduse õpetaja K. Mesila)
22. septembril 1989 pühitseti Peetri kirikus korporatsiooni Fraternitas Liviensis violett-roheline-valge lipp (pühitsejaks Maarja koguduse õpetaja O. Tallinn)
15. novembril 1989 pühitseti Peetri kirikus korporatsiooni Rotalia sinine-must-roheline lipp
17. novembril 1989 pühitseti Peetri kirikus korporatsiooni Amicitia sirelililla-roheline-kuldne lipp (pühitsejaks Peetri koguduse õpetaja K. Mesila)