Ajalugu

XIX sajandi teiseks pooleks kasvas eestlaste arv Tartus enneolematult suureks. Paiknevate tartlaste  arv ligines 20 000ni
1869.a.  peetud esimese üldlaulupeo laineharjal leidis Tartu raad, et linna elama asunud eestlastele tuleb moodustada oma kogudus. Tartu Peetri kogudus rajati 27. oktoobril 1869.a. Maarja kihelkonna kogudusest eraldumise teel. Apostel Peetruse järgi nimetatud uue koguduse nime hüüdis 4. jaanuaril 1870 Jaani kiriku kantslist välja Võru praost Carl Eduard Hasselblatt. Koguduse esimeseks õpetajaks valiti äsja usuteaduskonna lõpetanud Wilhelm Gottfried Eisenschmidt. Esimesed 14 aastat pidas noor kogudus jumalateenistusi Jaani kirikus. 
Oma kiriku ehitamise plaane peeti pikalt. Linn lubas eraldada hoone ehitamiseks krundi raekoja platsi lähedale jõe kaldale, aga soise pinnase tõttu loobuti plaanist. Uus plats saadi Emajõe vastaskaldale, Raadi ja Jaamamõisa piiril asuvale põllule.
Esimese üldlaulupeo platsi kõrvale kerkinud katedraal on esinduslik pseudogooti stiilis telliskivihoone, arhitektiks Viktor Schröter ja ehitusmeistriks Gustav Beermann. 1903.a. ehitati kirikule ka 10 torni (56,5 m kõrgune peatorn, 4 nurgatorni, katuse idaserval asuv viilutorn ja peatorni ümbritsevat 4 väikest ilutorni).
Peatornis on kolm kella, millel on nende annetajate järgi antud nimed:  „Gustav“ 1884, „Markus“ 1889, „Tiitus“ 2012.
1882 aasta esimestel kuudel alustati ehitusplatsile telliskivide vedamist. Kivid valmistati Ilmatsalu tellisevabrikus. Peetri kirikule pandi nurgakivi 31. mail 1882 ja juba  kaks aastat hiljem, 16. septembril 1884  pühitseti hoone jumalateenistuste pidamiseks sisse.
Peetri kiriku ümber kasvas Ülejõe linnaosa.

Ülesvõte Peetri kiriku pühitsemiselt 1884a.

Kirikus on kahekordsed külgrõdud, 1500 istekohta, prof. Johann Köleri altarimaal “Kutsuv Kristus”(1890), 23-registriga kontsertorel (meister Müllverstedt, 1891, viimane kapitaalremont 2001), tornikell-ajanäitaja (1904).

Kogudus rajas omale linnas neli kalmistut: Raadi, Vana-Peetri, Uus-Peetri ja Rahumäe.
Pärast Eesti taasiseseisvumist kogudus kalmistuid tagasi ei taodelnud ja need on nüüd Tartu linna üldkasutuses.

Kiriku vitraažaknad purustati 1905. aasta revolutsioonilise puhangu käigus. 1918/1919 vahetusel rüüstasid ja rüvetasid pühakoda Tartus võimu haaranud ja linnas marodööritsenud punaste bolševike banded. Viimase suure sõja ajal sai kiriku välisilme põhjalikumalt kannatada.  Kirik ise säilis. Nõukogude okupatsiooni tingimustes oli kiriku remont ja taastamistööd raskendatud. Kasutati olemasolevaid võimalusi ja leiti ajutisi lahendusi. Kahjustuste likvideerimised ja endise ilu taastamine võttis aega ligi 68 aastat.
Kiriku juurde kuulusid I ja II pihtkonna pastoraadihooned (hävinud sõjas 1944).

Esimene eesti rahvusest koguduse eestseisja 19. ja 20. sajandi vahetusel oli  dr.med. Heinrich Koppel (hilisem Tartu Ülikooli rektor).
1914 aastal asutati koguduse koor. Koguduse laulukoori traditsioon on kandunud läbi aegade tänasesse päeva. Aastal 2019 esines segakoor suurel 150. aastapäeva üldlaulupeol. Lastekoori traditsioon koguduses ulatub aastasse 1916, mil Eestis ajaloo tuntuim koorijuht Miina Härma asutas koguduse juurde laste laulukoori.
Peetri kogudus soetas 2017. aastal enesele Arsise kellade komplekti ja 2018. aastal kutsuti koguduse juures kokku kellaansambel.

Kogudus on olnud läbi aegade eestluse hoidja ning kasvataja. 1910. aastal ehitati koguduse leeri- ja koolimaja (arhitekt Georg Hellat). Linna võõrkeelses kultuurimiljöös anti siin noorsoole esmakordselt eestikeelset algharidust. Maja sai 1944 aastal sõjas kannatada ning pärast seda ehitati see ümber tööstushooneks. Kogudusele tagastati ehitis aastal 1996 ning 2016. aastal valmis arhitektuurne projekt ning linnavalitsus väljastas ehitusloa koolihoone taastamiseks

Esimese Eesti Vabariigi ajal oli koguduse õitseaeg. Esimese iseseisvusaja lõpupäevil ulatus koguduseliikmete arv 27000-ni (ca pool linna tolleaegsest elanikkonnast). Peetri kirik oli ka Tartu ratsarügemendi kirikuks.

Inimkaotused sõjas, küüditamised ning suur põgenemine läände kahandas liikmeskonda märgatavalt. Sõjajärgsel okupatsiooniajal kahanes koguduse liikmete arv esialgu järk-järgult, hiljem, nõukogulike survemeetodite rakendamisel, aga suure kiirusega. Nõukogude ajal oli kirik oluliseks tugipunktiks koolinoortele, kes osalesid protestiaktsioonidel, sealjuures kogunemistel Vabadussõja kangelase Julius Kuperjanovi haual kiriklikel ja rahvuslikel tähtpäevadel.
1985.a. oli koguduses alles vaid 483 annetajaliiget. 1988-1991 toimunud rahvuslik taasärkamine tõi kaasa tungi kirikusse. 1990.a. oli ristimisi 549, leeritamisi 495, laulatusi 128. Liikmeannetajate arv tõusis 1992 aastaks 1380- ni.
Tol ajal alustasid tööd pühapäevakool, regulaarsed leerikursused, piibliring, hoolekanne. Lisaks pikaajalise traditsiooniga segakoorile asutati koguduse juurde ka kammerkoor.  Elustati kirikukontsertide traditsioon. Hakati korraldama eriotstarbelisi jumalateenistusi koolidele jt. asutustele, pidama piiblilugude dramatiseeringute ja orelimuusikafestivale.
Tänapäeval on koguduseliikmete arv stabiliseerunud. Pühapäeviti osaleb jumalateenistusel sadakond inimest. Liikmeannetajaid 700. Koguduse hingekirjas (ristitud isikuid) on  üle 9000 inimese.
1947 -1949 aastatel tegutsesid Peetri kirikus eraldi väikese kogudusena ka sõjakeerises Tartusse pidama jäänud ingerlased. Enamuse ingerlaste edasine saatus oli Eestist Siberisse küüditamine. Ka Tartu ingerlaste õpetaja J. Vaaseli küüditati.
Kui 1948.a. Maarja kogudus võimude poolt likvideeriti, liitusid selle liikmed Peetri koguduse juurde eraldi Maarja pihtkonnana.1997.aastal, pärast koguduse õiguste taastamist, siirdus Maarja kogudus oma tagastatud leerimajja aadressile Õpetaja 5, Tartus.
1990-ndate aastate alguses kasutas Peetri kirikut ka Tartu Soome kogudus.

Kogudus on olnud mitmelaadse välisabi vahendajaks. Välja on kujunenud sõprussidemed Kiiminki kogudusega Soomes,
1993-2014 peeti sõprussidemeid Lüneburgis Mihkli (St. Michaelis) koguduse ja sealse praostkonnaga. 1990. aastatel ja 21 sajandi esimese kümnendi alul peeti sõprussidemeid  Gottsunda kogudusega Uppsalast. Sellest on tulnud toetust nii majanduseluks, noorte- ja muusikatööks kui ka oreli renoveerimiseks. Kolmanda korruse värvilised kaaraknad renoveeriti põhjalikult 1990. aastate alguses Kanada väliseestlase, endise koguduseliikme Erica Bockfeldti annetuse toel.
2017. aastal toimus kaarakende remont ja tihendamine.
Märkimisväärne on abi on saadud linnavalitsuselt: 1980. aastate lõpul teostati fassaadide üldremont, 2000. aastal vahetati välja kogu elektrivarustussüsteem ja soojasõlm  (toetus 50%), osalus oreli remondis (ületas 1/3 kiriku üldkuludest). Tartu linn on oma eelarvest kiriku remondi ja korrashoiu  heaks andnud oma panuse mitmel korral.
Oreli renoveerimine sai võimalikuks eeskätt tänu abistamisfondile, mille eesotsas seisis praost emer. Toomas Põld Bielefeldist, Saksamaalt.

Peetri kiriku orel

Aastatel 2010-2013 teostati ettevõtja Tiit Veeberi toetuse abil kirikuhoone juures suurremont, mille käigus restaureeriti kiriku aknad, uksed ja välisfassad, paigaldati  tornikiivritele ja katusele vaskplekk-kate ning soojustati kiriku laepealne.
2015. aastal restaureeriti kiriku altariruum. 2023. aastal remonditi kiriku rõdukorruste seinad ja restaureeriti esiukse sisepiirdel olev ornamentika.

Kogudus hoiab ja korrastab oma pühakoda igapäevaselt. Remonttöid tehakse peamiselt soojematel aastaaegadel. Hoone ja selle ümbruse korrastamiseks ning akende pesemiseks korraldatakse koos leerilastega talgupäevad igal kevadel ja sügisel.

Kogudust on teeninud 155. aasta kestel 9 õpetajat.
Peetri koguduses on säilinud kirikuvanema-vöörmündri seisus. Kirik ja kogudus elavad oma vääramatut elu Jumalat ja tema juhtimist usaldades ning selle maailma muutlikkust arvesse võttes. Linna avalikkus on väärtustanud kirikut kui muutumatu identiteedi kandjat, keda võib usaldada.